Kuidas lasteaiaga kohanemine läheb? Kas laps on väga õnnetu ja nutab? Kas ma saaksin midagi teha, et laps kiiremini kohaneks? Need küsimused käivad pea kõigil vanematel peast läbi. Hoiuga kohanemine võib võtta aega paar päeva või paar kuud. Aeg sõltub lapsest aga ka vanemast. Mida rohkem on vanem teinud eeltööd seda edukam ja kiirem on kohanemisprotsess

Mida saab vanem teha?

Kõige olulisemaks on vanema enda valmisolek ja kindlustunne. Kui ema ja isa on kindlad ning veendunud selles, et lasteasutus kuhu laps läheb on lapsele hea ning turvaline paik, kandub see suhtumine üle ka lapsele ning kohanemisprotsess on kiirem.

Palju on lapsevanemaid, kel enda lasteaiaajast on negatiivne mälestus. Tänapäeval on lasteasutused orieteeritud lapse heaolule, õpetajad lähtuvad lapsest ning teevad omalt poolt kõik, et laps tunneks end vanemast eemal olles turvaliselt ja hästi. Seetõttu peab vanem teadvustama endale, et tema negatiivne kogemus oli tema oma ning lapsel tuleb oma kogemus mis on eeldatavasti positiivne.

Kindlasti tuleks hoiuga ning õpetajatega tutvuda juba enne harjutamise algust. See pakub turvatunnet kogu perele ning annab ka vanemale positiivse ja kindla tunde kui ta teab, milline on see koht ja inimesed kuhu ta oma lapse viib.

Enne hoiuga harjutamist võib kodus teha eeltööd ning rääkida lapsele, mis on lasteaed/hoid, mida seal tehakse, nimetada kasvatajate nimesid — luua positiivne pilt lasteasutusest.

Lasteasutuses on kindel päevrežiim ja seda on hea hakata järgima kodus juba mõni aeg enne hoidu tulekut. Päevarežiimis on kindlad ajad söögiks, mängimiseks, uneks ja õues olekuks. Lapsel on kergem hoiurütmi sobituda kui ta on ka kodus samas rütmis.

Vältida tuleb negatiivseid kommentaare või suhtumist hoidu. Kindlasti ei tohi last lasteaiaga hirmutada või ähvardada, aga ka kriitilised märkused aia või õpetajate pihta mõjutavad lapse suhtumist ning raskendavad kohanemist.

Hoiust rääkides tuleks kasutada alati positiivset sõnastust. Vältida lauseid: „Polnudki ju hirmus”, „Sa ei pea üldse kartma”. Nende asemel öelge pigem: „Oli ju tore”, „Nii põnevat mängu said täna mängida”, „Sulle ju meeldis, eks?“ Ka lähedaste ja tuttavatega rääkides tuleks kasutada positiivset tooni: "Nii tore, meie Triinu hakkab käima lastehoius!” Selline suhtumine kandub lapsele ning ka tema leiab, et lasteasutus on üks vahva koht kus on mõnus käia.

Esimesed hoiunädalad

Kodune eeltöö tehtud, hoiuga ning õpetajatega tutvutud, käes on aeg alustada harjutamisega. Esimesed päevad võiksid olla lühemad — hommikusöögist lõunasöögini või vaid paar tundi mängimist. Aegamisi hoius viibimise aeg pikeneb. See, mis tempos last hoiuga harjutada, sõltub väga palju lapsest. Mõni laps kohaneb kiiremini ja jääb meelsasti vanemata juba esimesel-teisel päeval, teine laps vajab alguses rohkem koos vanemaga hoius olemist. Kindlasti tuleb arvestada, et kohanemine võtab aega. Sellest ei maksa heituda, et laps esimesel-teisel päeval võibolla vaid vanemaga mängib. Kõigepealt on vaja tutvuda turvaliselt ümbrusega ning seejärel hakata suhtlema ka teiste laste ja õpetajatega. Kergemal juhul võtab hoiuga kohanemine aega kuni kaks nädalat, raskemal juhul isegi kaks kuud.

Kuigi esimesed päevad on soovitav vanemal koos lapsega hoius käia, ei tohiks seda liiga pikaks venitada, nii võib soovitud kasu asemel hoopis kahju teha. On ju eesmärgiks siiski see, et laps veedaks päeva hoius vanemata. Pärast mõnda päeva koos hoius olemist võib vanem esialgu minna ära vaid tunniks. Lapsele öeldakse, et ema/isa läheb nüüd ära (tööle, poodi, asju ajama, koju vms) ning tuleb varsti tagasi. Kallistus, lehvitamine ning vanem lahkub. Kindlasti ei tohi salaja ära hiilida kui laps on mänguhoos. See tekitab lapses usaldamatust ning edaspidi ei lase ta vanemat enda juurest eemale hirmust taas kogeda olukorda kus ootamatult on vanem kadunud. Kui aga on juba öeldud, et vanem lahkub ja lehvitatud, tuleb otsustavalt ka minna. Isegi kui laps nutma hakkab ning soovib kaasa minna, peab vanem jääma endale kindlaks ja lahkuma. Lapse võtab enda hoolde õpetaja, kes võtab lapse sülle, kaasab ta põnevasse mängu või lohutab muul moel.

Sama käitumine on ka siis, kui jõuab kätte aeg jätta laps terveks päevaks üksi hoidu. Vanem räägib lapsele, et tema läheb nüüd ära ning laps jääb õpetaja juurde lasteaeda/hoidu mängima. Võib seletada, mida laps päeva jooksul teeb (sööb hommikust ja mängib, käib õues, sööb lõunat, magab, mängib veel natuke ja siis tulebki ema/isa), olla optimistlik, et päev tuleb kindlasti tore. Seejärel kallistada, anda laps õpetajale üle, lehvitada ning lahkuda koheselt. Õpetajaga võiks eelnevalt kokku leppida, et nad saadavad sõnumi päeva jooksul ning annavad teada, kuidas lapsel läheb. Samuti võib paluda sõnum saata kui laps on uinunud. Võib ka leppida kokku, et vanem ise helistab mõne aja möödudes rühma ning uurib päeva edenemist.

On hea, kui lapsel on kaasas mõni turvaline kaaslane kodust. Kas kaisukaru, tekike või muu ese, mis pakub turvatunnet ning on lohutuseks koduigatsuse korral. Ka kõik uinumise abivahendid (lutt, lutipudel, kaisuloom) tuleb kindlasti hoidu kaasa anda ning õpetajaid nende olulisusest teavitada. Võõras kohas vanemateta uinumine on lapsele niigi raske ning stressi tekitav, harjumuspäraste abivahenditeta on see veelgi raskem.

Arvestama peab ka sellega, et lastehoiuga harjutamise perioodil võib laps pärast hoiupäeva olla jonnakas, tujukas või väsinud. Kindlasti tuleb lastehoiust koju jõudes varuda aega, mis kuulub vaid lapsele. Mida väiksem laps, seda enam vajab ta füüsilist lähedust. Võibolla ta ei soovigi muud, kui istuda vaid vanema süles mõnda aega. Ta on olnud terve pika päeva emata/isata ning nüüd on tal vaja lähedus taastada. Vanem peab lapsele selle võimaluse andma.

Kui vanem on valmis selleks, et laps läheb hoidu, valmistab lapse hoiuks ette, suhtleb õpetajatega, küsib nõu ning jääb positiivseks ka tagasilöökide korral, on lapse hoiuga alustamine meeldiv kogemus kõigile osapooltele.